Lugu Eesti perenaisest ja tema kodumasinatest

Helga oli perenaine, kelle süda tukses natuke kiiremini iga kord, kui teler reklaamis midagi “revolutsioonilist” kööginduses. Tema köök oli juba niigi täis igasuguseid seadmeid – alustades vanaisast päritud kohviveskist ja lõpetades 90ndate “imemahlapressiga”, mis suutis pigem õunu ja porgandeid pihustada, kui mahla välja pigistada. Aga Helga ei suutnud vastu panna uutele, säravatele reklaamidele, mis lubasid elu igaveseks muuta.

Kõik sai alguse “multifunktsionaalse pastamasinaga”. Reklaamis demonstreeris särtsakas hurmur Itaalia kokk, kuidas see imeasjandus sekunditega farfallet, pennet ja isegi spagette vorbib. Helga mõtles: “Vaat see on midagi! Ise tehtud pasta, kui uhke ma olen!” Järgmisel päeval saabuski suur kast pastamasinaga. Helga ajas hoolega retsepti järgi taigna kokku, määris masina jubinad toiduõliga sisse ja asus tööle. Esimene katse – taigen jäi kinni. Teine katse – taigen purunes. Kolmas katse – taigen tuli masinast välja kummaliste, klompi läinud nuudlitena, mis sarnanesid pigem ussidele kui pastale. Helga proovis neid keeta – tulemuseks oli kleepuv klimp, mis maitses nagu… . Pastamasin leidis koha köögikapi tagumises nurgas, tolm kogunes hoolega.

Järgmine ahvatlus oli “munakoorija-ekspert”. Reklaamid näitasid mune, mis koorusid minutitega ja ilma, et munavalge koore külge kleepuks. Helga, kellel alati oli munakoorimisega probleeme, õhkas: “See on ju minu jaoks loodud!” Munakoorija-ekspert saabus, nägi välja nagu veidi kummaline föön. Instruktsioonid olid segased, aga Helga oli optimistlik. Esimene muna… purunes pooleks. Teine muna… jäi ikka koore sisse kleepuma, ainult nüüd oli see veel ka pooleks purunenud. Kolmas muna… nojah, sama lugu. Helga avastas, et tavalisel moel käsitsi kooritud muna oli sada korda parem ja kiirem lahendus. “Munakoorija-ekspert” leidis koha pastamasina kõrval.

Siis oli see “universaalne köögiviljaspiraal” – reklaamis muundusid porgandid ja kurgid kauniteks spiraalideks, kaunistades salateid ja roogasid. Helga mõtles: “Minu kartulisalat vajaks natuke elegantsi!” Spiraal saabus, nägi välja veidi nagu laste mänguasi. Esimene katse porgandiga – porgand murdus kohe alguses pooleks. Teine katse kurgiga – kurk muutus limaseks puruks. Kolmas katse kartuliga – kartul osutus liiga kõvaks. Helga avastas, et tavaline nuga ja riiv teevad sama töö kiiremini ja paremini. “Universaalne köögiviljaspiraal” liitus teiste unustatud leiutistega.

Ja oh seda “maagilist jogurtimasinat”! Reklaamis lubati, et värske ja kreemjas jogurt on vaid nupuvajutuse kaugusel. Helga, kes armastas hommikuti jogurtit, oli vaimustuses. Jogurtimasin saabus, nägi välja nagu väike elektriline termospott. Helga järgis hoolega retsepti, pani piima ja jogurtikultuuri sisse, vajutas nuppu ja ootas. Hommikul avas ta masina, et leida… vedelat piimavett, mis lõhnas veidi hapukalt. Teine katse – sama tulemus. Kolmas katse – ikka vedel piimavesi, ainult seekord veidi paksem. Helga otsustas, et poest ostetud jogurt on ikka usaldusväärsem ja ka maitsvam. “Maagiline jogurtimasin” läks kappi.

Viimane katse oli “popkorni-imemasin”. Reklaamis hüppas popkorn otse suhu ja kogu protsess oli nii lihtne ja puhas. Helga, kellele meeldis õhtuti filmi vaadata, oli veendunud, et see on just see, mida ta vajab. Popkorni-imemasin saabus, nägi välja nagu ülemõõduline föön, millel oli plastikust kauss otsas. Helga pani maisiterad sisse, lülitas masina sisse ja… kuulis ainult jubedat undamist. Popkorn  ei avanenud, see ei hüpanud üldse välja. Paar maisitera kõrbedes põhjas, ülejäänud jäid kaussi. Helga avastas, et potis pliidil tehtud popkorn on ikka kõige parem ja töökindlam. “Popkorni-imemasin” läks teiste saatusekaaslaste juurde.

Ühel päeval avas Helga köögikapi ukse ja sealt kukkus välja pastamasina karp. Helga vaatas ringi oma köögis, mis oli täis värvilisi, aga kasutuid kodumasinaid. Ta naeris iseenda üle. “Nojah, Helga,” ütles ta endale, “sa oled ikka tõeline köögi-leiutiste ohver!”

Pärast seda otsustas Helga, et enne igat uut köögileiutist vaatab ta kriitilise pilguga oma vana head potti ja panni. Ja kui teleris reklaamitakse midagi “revolutsioonilist”, siis ta muigab ja seab end sisse oma lemmiktoolile, tassike kohvi käes, nautides teadmist, et tema köök on juba niigi “revolutsiooniliselt” täis – kasutuid imemasinad, mis pakuvad talle vähemalt head nalja. Ja kui keegi peaks küsima, miks ta neid ikka alles hoiab, vastaks Helga: “No, äkki läheb kunagi vaja… vähemalt naabritele nalja teha!”