Rahatarkade saladused ehk kuidas õpetada teistele seda, mida ise ei oska

“Rahatarkade saladused ehk kuidas õpetada teistele seda, mida ise ei oska”

Elas kord “rahatark”, kes teadis täpselt, kuidas teised peaksid oma raha kasvatama. Ta kirjutas raamatuid, andis seminare ja postitas sotsiaalmeedias tarkuseteri nagu “osta odavalt, müü kallilt” ja “raha toob raha”.

Huvitav oli see, et tema enda rahakott oli sama õhuke kui kevadine jää.  Aga see polnud ju tähtis – tähtis oli õpetada teisi! Tema põhiline sissetulek tuli seminaridelt, kus ta õpetas, kuidas saada rikkaks… maksta tuli muidugi ette.

“Küll rikkus tuleb!” lubas ta oma seminaridel, istudes samal ajal liisitud Teslaga parklas ja elades üüritud kahetoalises korteris. “Peate lihtsalt minu 997-eurost kursust ostma!”

Tema investeerimisportfell oli sama müstiline kui Loch Nessi koletis – kõik olid sellest kuulnud, aga keegi polnud näinud. Kui keegi küsis tema enda investeeringutest, vastas ta alati filosoofiliselt: “Minu rikkus on teadmistes!” (Mis tõlkes tähendas: “Mul pole sentigi investeeritud.”)

Tema lemmikväljend oli: “Ma võiksin olla palju rikkam, aga ma eelistan õpetada teisi!” Keegi ei julgenud küsida, miks ta siis ise oma nõuandeid ei järgi.

Kui ajakirjanikud üritasid uurida tema edulugu, selgus et tema suurim äriline saavutus oli müüa teistele õpetusi sellest, kuidas äris edu saavutada. Geenius!

“Aga kus on sinu miljonid?” küsis keegi lõpuks julgelt. “Need on teel!” vastas ta enesekindlalt. “Praegu on nad lihtsalt natuke… virtuaalsed.”

Lõpuks tuli välja, et ainus asi, milles ta tõeliselt edukas oli, oli teistele raha tegemise õpetamine – samal ajal kui tema ise elas pangalaenudest ja järelmaksudest.

Moraal? Kui keegi sulle räägib, kuidas miljonäriks saada, küsi kõigepealt tema pangaväljavõtet. Ja kui ta ütleb, et raha pole oluline, siis küsi, miks ta seminari eest raha küsib.

P.S. Igasugune sarnasus päris “rahatarkadega” on… noh, täiesti juhuslik. Või siis mitte.