Tiivad Tuulde: Estonian Airi ja Nordica rahapõletamise kroonika

“Tiivad Tuulde: Estonian Airi ja Nordica rahapõletamise kroonika”

Kõik algas 2010. aastal, kui Estonian Air hakkas ellu viima oma kuulsat “laienemisstrateegiat”. See oli umbes sama realistlik kui plaan ehitada lumememm Sahara kõrbesse.

Ettevõtte juht Tero Taskila, keda hiljem hakati kutsuma “viimaste aegade kallimaks soomlaseks Eesti ajaloos”, tuli välja geniaalselt lihtsa plaaniga: ostame lennukeid ja hakkame lendama igale poole! Pole oluline, kas keegi tahab sinna lennata või mitte – peaasi, et lennukid oleksid uhked ja uued.

Palgad olid väärilised – tippjuhtidele maksti 10 000-15 000 eurot kuus, samal ajal kui firma põletas raha kiiremini kui lennukid kütust. Taskila ise teenis aastas üle 200 000 euro. Võrdluseks – sama raha eest oleks saanud osta piisavalt lennupileteid, et saata kogu Nõmme linnaosa puhkusereisile soojale maale.

2012. aastaks oli Estonian Air kaotanud juba üle 50 miljoni euro. Ettevõte oli umbes sama efektiivne kui Ülemiste järve täitmine teekannuga. Isegi Euroopa Komisjon märkas, et midagi on valesti – ilmselt andis vihje see, et riigifirma põletas raha kiiremini kui keskmine Eesti jaanipäeva lõke.

Kui Estonian Air 2015. aastal lõplikult tiivad kõrvetas, otsustati kohe luua Nordica – sest miks mitte proovida sama asja uuesti, lootuses, et seekord läheb teisiti? See oli umbes sama loogika nagu osta uus auto, sõita see vastu seina ja siis osta täpselt samasugune, lootes et sein on vahepeal pehmemaks muutunud.

Nordica puhul korrati paljuski samu vigu – kõrged palgad, ebarealistlikud äriplaanid ja pidev vajadus riigi rahakoti järele. 2023. aastaks oli ka uus firma jõudnud punkti, kus ainus, mis veel lendas, oli raha, suunaga firmast välja.

Süüdlasi selles saagas on palju:
– Poliitikud, kes mängisid lennufirmat nagu lapsed lennukitega, ainult et päris raha eest
– Juhid, kes said kõrgeid palku selle eest, et viia firmat järjekindlalt põhja
– Nõukogud, kes vaatasid kogu protsessi pealt sama efektiivsusega nagu tuletõrjebrigaad, kes otsustab tule kustutamise asemel liha grillida
– Järelevalveorganid, kes märkasid probleeme umbes sama kiiresti kui keskmine eestlane märkab, et suvi on läbi saanud

Kogu see saga läks Eesti maksumaksjale maksma sadu miljoneid eurosid. Selle raha eest oleks võinud:
– Osta igale eestlasele lennupileti ükskõik kuhu Euroopas
– Ehitada mitu korralikku haiglat
– Renoveerida hulga koole
– Või lihtsalt mitte  seda raha ära raisata

Lõppkokkuvõttes see on klassikaline näide sellest, kuidas riigifirma suudab kahjumit toota sama efektiivselt kui keskmine päikesepaiste vihmavarjude müüki. Ainus, mis sellest kogemusest õpiti, oli see, et keegi ei õppinud sellest midagi.

PS: Kui keegi plaanib järgmist riiklikku lennufirmat luua, siis palun pange sellele nimeks “Phoenix Airlines” – siis vähemalt kõik teavad kohe, millega tegu.