Tuuleveskitega võitlemine

Kui Toomas Tamm ühel hommikul Saaremaa piimatalu valvuri ametikohal silmad avas, ei osanud ta aimatagi, et enne õhtut tuleb tal sõda pidada kolme tuulegeneraatoriga, ühe ministri assistendi sekretäri asetäitjaga ja Hiiumaalt tulnud aktivistirühmaga nimega “Propelleri Peatajad”.

“Ma olen ainult lambaid lugema palganud,” pomises Toomas, kui ta oma kohvitassi kõrvale asetas ja aknast välja vaatas. Kuid õue oli üleöö tekkinud midagi uut – kolm valget hiiglasliku tuulegeneraatorit, mis agressiivselt taeva sihiks võtnud olid.

Ministeerium oli eilse kuupäevaga määruse vastu võtnud, mille järgi tuli kiirkorras kõikidele riigile kuuluvatele maatükkidele tuulikud püstitada. Toomas oli kindel, et tema niigi vahutav ülemus polnud taas kord ühtegi ametlikku kirja lugenud.

“Need on täielikult keskkonnasõbralikud ja läbipaistev projekt,” seletas telefonis ministri assistendi sekretäri asetäitja, Kersti Kingsepp. “Läbipaistev nagu 95% riigi riigihanked,” pomises Toomas, hoides telefoni mõõdukal kaugusel oma kõrvast.

“Mul on kohe koosolek, aga kõik on seaduslik,” lisas Kersti kiirustades. “Jah, kuid miks nad asendasid põhja-lõuna suunas kogu meie heinamaa?” päris Toomas.

“Need on kvanttuulikud,” seletas Kersti kannatlikult, nagu seletaks ta väikelapsele, miks taevas sinine on. “Need töötavad peamiselt siis, kui neid keegi ei vaata.”

Järgmisel hetkel saabus Toomas Tamme õue kolm mikrobussi, millest väljus umbes 30 inimest põdranahast vestides ja päikeseprillides, kõigil käes käsitsi maalitud sildid: “MAASTIK ON PÜHA”, “TUULEVESKID RÖÖVIVAD SAAREMAA ENERGIAT” ja “TUUL KUULUB RAHVALE”.

“Propelleri Peatajad,” esitles end liidrina näiv prillidega naisterahvas nimega Ülle. “Me kaitseme Eesti maastikku tehnokraatide vastu. Tahame teie talu oma uue protestilaagriks muuta.”

“Aga siin on lambad…” alustas Toomas.

“Ideaalne! Lambad on tuulenergia looduslikud vaenlased,” seletas Ülle. “Nende vill absorbeerib kõik need võnked.”

Samal ajal saabus järjekordne ametnik, sedakorda Keskkonnaametist, kes oli tulnud tuulikuid sertifitseerima. “Need peavad olema rohelist värvi, et sulanduda loodusesse,” teatas ametnik kindlameelselt valgetele tornidele osutades.

“Saaremaa taeva värvi, jah?” küsis Toomas, vaadates üles hallikassinisesse pilvisesse taevasse.

Keskpäevaks oli Toomas Kerstile vähemalt kümme korda helistanud, kuid alati tuli vastuseks: “Ta on parasjagu koosolekul.”

Õhtupoolikul juhtus midagi ootamatut – millegipärast hakkasid kõik kolm tuulikut korraga elektrit tootma. Propelleri Peatajate laager oli nende ümber ringi moodustanud ja laulnud vanad regilaulud nende võimsuse nõrgestamiseks.

“Appi! Nad töötavad!” karjus Ülle, nagu oleks see kõige hullem asi, mis juhtuda võiks.

“Aga…kas see pole ju hea?” küsis Toomas.

“Kaudsed elektromagnetilised mõjud inimaju muudavad teile veel selgeks,” hoiatas Ülle. “Varsti hakkate tahtma rohkem plastpudeleid osta.”

Kui ministeerium lõpuks õhtul asja uurima tuli, leiti, et tuulikud olid ehitatud valele maatükile – need pidid minema hoopis naabertalu maadele, kus salakaval maaomanik oli juba aasta aega kohal käimise vältimiseks välismaal elanud.

“See on näpukas projektis,” tunnistas uus ametnik, seekord ministri asetäitja nõuniku projektijuht. “Me võtame need homme maha.”

“Ja kuhu te need siis viite?” päris Toomas.

“Tõenäoliselt selle sama projekti raames ehitatud ladustamiskohta – Tallinna vanalinna servale. ERMi uue filiaalina.”

Järgmisel hommikul oli tuulikute asemele jäänud vaid kolm suurt auku maas ja Propelleri Peatajad olid lahkunud, jättes maha ainult ühe sildi: “VÕIT! (kuni järgmise projektini)”.

Toomas vaatas lambaid, kes rahulikult karjamaal sõid, täiesti teadmatuna ühiskonnas toimuvast absurditeatrist. “Tore, et teil lihtne elu on,” pomises ta.

Samal hetkel helises tema telefon. See oli Kersti: “Härra Tamm, mul on teile suurepärane uudis – teie talu on valitud välja pilootprojektiks. Tuleme homme paigaldama eksperimentaalset maasoojuspumba süsteemi. See on täiesti nähtamatu, kui just keegi ei otsusta 50 meetri sügavusele kaevata…”

Toomas kaalus tõsiselt võimalust lammastega koos karjamaale kolida.